Alustame homme.

 

5. märts 2015

    Kui tuvid kadusid. Vanemuine. Esimene vaatus oli hää. Läksin kaasa. Teine segasem (taseme mõttes) ja igavam. Pole kindel, et film näidendi lõpus asjale kasuks tuli. Ma vist üldiselt ei armasta kino teatris. See on siis selline kiirkokkuvõte etendusest.

Alles hiljem küsid endalt, et kas ka inimesed on tuvid....? See kunstiline mõju etendusest ei tule kohale. Ma ei tea, miks. Ma ei muutu tuviks, kui nii võib öelda. Esimene vaatus oli oma rütmiga, mängitud teatud põnevuse ja pingega. Üldse tundub mulle, et sakslasi mängida on kuidagi huvitavam. Idealiseerime vist ikkagi neid. Euroopa ja kultuur jne. Mulle tundub, et see on omamoodi kaalukausside küsimus. Kuna läänes vene julmus ära jäi, siis sakslased olid need mustadest mustemad ja said kogu kurjuse kehastamise sümboliks. Meil siin õudus jätkus. Ja seda nii pikalt, et omamoodi kulus ja muutus igapäevaseks kuuekümnendateks. Selle kulunu mängimiseks ei jätkunud justkui energiat enam teises vaatuses. Omamoodi teadmine, mis on peaaegu meis kõigis, et selline vene värk, see ei erguta vist tegema. Iseenesest oli olugord ju väga õudne. Kogu see haiglalugu ja veel lisaks ärasaatmine Minski, mis seostub praeguse Valgevenega ja teeb selle veel eriti võikaks. Meelde tuleb ka Päts.

   

Üldse olen viimasel ajal mõelnud selle pääle, et etendused kipuvad olema kas liiga kunstilised või vastupidi liiga markeerivad ja seletavad. Lisaks, etendustel peaks sees olema mingi rütm. Omamoodi musikaalsus. See rütm on pingekandja. Kui teatris rütm lonkab ja pinge kaob, siis teatriime haihtub, kaob. Lõhkeb nagu seebimull. Ja harva, kui vaatajana teist korda saad end nii kaugele, et muu unustad ja jäägitult kaasa elad. Esialgu tundus mulle, et see lava keerutamine on hää rütmina. Ja nii oligi. Esimeses vaatuses. Mulle jäi silma keerleva lava taustal meeste kõndimine ja seljataha vaatamine. Tundus tolleaegse atmosfääri edasiandmiseks väga mõjus. Lihtne! Hääd olid ka tüdrukud garderoobis. Sääl oli mängu. Tore, et lõpus ainult sõnadega tehti naisest joodik ja ei pandud teda laval tuigerdama.  

 

 Veel. Noori näitlejaid vaadates tahaks öelda, et rahu, ainult rahu. Adrenaliin on nii üleval, et kogu aeg on sada sees. Seda nii liikumises kui ka rääkimises. Aga kui midagi nii teha, siis kipub kontroll kaduma. Kontroll iseenda, teksti, mõtte, saali jne üle.   

   

 

 

 

 

Helisev muusika. Vanemuine.

Täitsa hää. Rõdult nägin. Birgit tegi filmi järgi, aga hästi. Mu viimase aja lemmik Raivo E (Paanika, Masohhist, Liiv) von Trapp. Miks? Midagi pole teha, see möödalaulmine häirib. Olen seda lugu filmina näinud korduvalt (naise sunnil) ja käinud ka Austrias jälgedes.... Vanemuine kannatab võrdluse välja küll. Mõned üleminekud ehk liiga kiired. Ei jõua tundega kaasa minna. Näiteks, miks Von Trapp äkki abiellumise pooleli jätab. ( Ja ma tean, miks, aga etenduses..). Trappide põgenemine ja tagaotsimine. Lava hää. Esimene vaatus liiga pikk. Teine saab enne läbi, kui sisse elad.

 

 

6. märts 2015

Jan Kaus. Ma olen elus.

Mul on väga halb mälu. Iga uus peatükk tekitas küsimuse, et oot, kes see nüüd oli. Ja nii lõpuni välja. Kuigi jah, lõpupoole harjud ja midagi ikka meenub ka. Ise küsiks, et kas on nii keeruliselt tarvis? Lihtsuses peitub... Aga samas vastaks, et küllap on tarvis. See „segadus“ annab mulle selle igatsetud kunstielamuse. Elu ongi segane. Kõik jookseb risti-rästi. Saatus ja enese poolt tehtav on segi. Suhted pole ka kunagi ühepoolsed. Häda ka põlvkondade vahel ja vastassooga. Ikka ja alati. Palju armsaid ja liigutavaid detaile. Nagu silmanurgast nähtud. Aga kui mõjuv. Isad, emad, joomine. Üksinduse igatsus. Vennad, amet. Eestlane muldpõrandalt lääne glamuuri tippu. Samas see ainult laval. Lohutav. Liputamine, armuke jne. Äkki liiga palju ühes raamatus? Õudselt tahad end kellegi taha haakida. Ei õnnestu. See ei lase liiga lähedale. Siiski elamus.

 

7. märts 2015

  Isamaa on avatud. Vaba, kui selle sõna sisuks on poliitiline vabadus. Kuidas siis selliste lähteandmetega kirjutada isamaalist luuletust? Mida peita ridade vahele, millele vihjata ja võib olla veel kõige tähtsam – mida armastada? Jah, mida ma armastan Eestis?

   Kõige rohkem ma armastan Eestiga seotud lootust. Lootust, et see, mida ma ähmaselt ette kujutan, see, millisena ma Eestit ette kujutan, see, mismoodi need ettekujutused teoks saaksid ja see, et nende ettekujutuste tõekssaamine isegi tähtis ei ole.

   Kui Paul-Eerik Rummo meid mesilasperena ühtsena on kujutanud, siis see on üks viis, ühel kindlal ajal ja oludes. Mis hoiaks meid praegu ühtsena? Ja küsiks siia otsa kohe, et kas üldse midagi peab olema? Kas see olematu ei võiks see olla. Umbes siiamaani olin ma oma mõtisklustega jõudnud, kui sattusin lugema Margus Otti ja tema „vabaduse väljakut“. See haakus minuga otsekohe. Ma muidugi ei tea, kui laiali ühiskond saaks kantud, kui me ei laulaks hümni jne. Sisetunne ütleb, et kõik, kes tahavad laulda saavad seda ju teha. Ja äkki nendest piisab? Kui palju oli 24. veebruaril lippe meie kodutänava majade küljes? Kas me oleme midagi unustanud?

   Ka minu oma laps on Eestist ära. Ikka loodan, et ta tagasi tuleb ja hakkab ilusasti eesti keeles mõtlema. Mitte inglise keeles. Kas ma saan oma last kohustada Eestit armastama? Kas see on keel, kohustus oma vanemate ees? Vanavanavanavanemate austamine? Oma järeltulijate kaotamine teisele kultuurile ja keelele tunduks mulle valus. Peaaegu mõeldamatu ja võimatu. Ometi on seda juhtunud paljudega. Ja veel kui paljudega!

   Nii pakuks minagi välja selle vabaduse väljaku, tühja keskme, kui kõige olulisema. Sest see on piiramatu ruum. Relvaga vallutamatu ja kõigile jätkuv. Omamoodi jumalik ruum. Selles on kõik. Ja see juba oleks argument Eesti kasuks. See on elutähtis iga inimes jaoks. Hinge jaoks. Sellega on hea olla. Ja kui on hea olla, siis ollakse. Siis ei minda minema. See on sisuliselt võimatu.

 

 Sellest luuletan küll.

 

8. märts 2015

 

   Musta pori näkku. Vanemuine. Kui keegi küsib, siis ütlen noh-jah. Olles raamatut eelnevalt lugend, siis liiga palju uut polnud kuulda. Lavastus polnud ju otse teater mu jaoks ja nii oli ka kavas lubatud. Alt ei veetud. Ilmselt pole minu žanr. Ega ma neid ka telekast vaata. Palju immiteerimist ja ikka nalja. Kunsti ihkab hing.

   Olen Mihkliga sama aasta poiss ja meie teed oleks võinud ka vabalt kohtuda. Kaudselt ristusid. Nimelt dr. Valvur oli minugi arst ja seda kummalisem oli mul tema kujutamist lavalt vaadata. Oleks ise teisiti ta pannud. Tundub, et sellel segasel ajal sai omajagu eesti poisse sõjaväest pakku just tänu temale. Mul pole aimu, kuidas ta ise oma tööd nägi ja kas mu arusaam sellest vastab tõele. Minu jaoks oli ta ikkagi päästja. Ka Mihklile ju. Kas ta oma tööd tehes ka millegagi riskis jne. Ma ei tea.

   Võib olla oleks oodanud midagi põlvkannaülest, üldistust ja kokkuvõtet. Jah, aga ega seda ka raamatus palju polnud. Eks see kokkuvõtte tegemine peab igal selle aja inimesel endal tehtud saama. Mihkel rääkis ikka põhiliselt iseendast. Kui põnev see kellelegi on, on omaette küsimus. Eriti veel pärast raamatut teatris.

   Ja kuigi kava lubas laval Marianne Kütti, siis mina kiidaks ikka hoopis Maria Soometsa. 

 

9. märts 2015. 

   Plekktrumm.  Väga suur osa kaasaegsest kunstist on provokatiivne. Pilatakse ja ärritatakse. See tihti ainus mõte. Ja kui keegi reageerib, on asi korda läinud. Samas suhtumine teo tagajärgedesse on kummaline. Sest sageli ühiskonna reaktsiooni teosele hinnatakse pahatahtlikuks, poliitiliseks, ideoloogiliseks jne. Ja see pole justkui õige, sest tegu on ikkagi kunstiga. Vastukaja peaks olema siis justkui kunstiteaduslik. Samas, kui see oleks ainult nii, muutuks kogu üritus jälle selleks paljukirutud siseringi asjaks. Ja see on ju see, millest nii meeleheitlikult tahetakse välja murda.

   Kas kunstis on midagi, mida mujal ei ole?

   Kas kunstilt oodatakse elu normaliseerimist Eesti riigis? Milline on see jõud kunstil, mis kõik korrapäält lahendab. Vaene kunst. On ikka ülesanne. Kas aastatepikkune töö ja süvenemine on veel väärtused? Kas usk, et säältkaudu kuhugi pääseb on olematu? Mida on kunst parandanud? Mis ajast on kunstnik ühiskonna sanitar ja/või õpetaja? Kas see roll on võetud või antud? Kas see õlakehitamine kunstisaalis pole pealiskaudsuse näitaja? Ja mitte vaatajapoolne, vaid kunstnikepoolne? Palju kaasaegset kunsti tehakse noorte ja väga noorte inimeste poolt. Kui palju on meie hulgas imelapsi? Noorelt varatarku. Mina võtaks koorma kunsti kui ühiskanna sanitari seljast maha. Las olla kunst eelkõige kunstniku enda tervendaja. Nii näeb vaataja omamoodi inimese arenguprotsessi. Ja kui see protsess aitab kunstnikku, siis on meil ühiskond vähemalt ühe inimese võrra tervem. Võib olla kiirgab säält midagi ka kaaskodanikele. Muidu suunatakse kõik kunstiõpilased vägisi tegema seda sanitaritööd. Las ikka sisetunne olla teeviidaks.

   Kust üldse on tulnud see tunne, et kunstnikke ei mõisteta? Ma arvan, et sageli ei mõista kunstnikud isegi end. Ühiskonna analüütik on teadlane, kes seda analüüsi õppinud tegema, või peab inimene seisma hetkeks „väljaspool“ ühiskonda, et seda näha. Või kõrgemal, kohal. Milline oled nendest sina, kunstnik? Suur vahe on mõistmisel ja hukkamõistmisel. Loomulikkus on täitsa kadunud. Kõik on ärritunud, teadmata isegi, miks. Kuraatorid on nagu hallid kardinalid, kes äkki on varjust välja ilmunud. Kuningad peaksid ikkagi olema kunstnikud. 

   

 

11. märts. 2015. Teatris. Minu oma tõde... Osati oli ju ootus tõesti selles, et tegijate poolt lisandub loosse rohkem. Midagi sellist hirmutavat „kaasaegset“. Tundub jah, et jäädi A.H.T. juurde. Miks ka mitte. Sealt on ju alati võtta.

   Eks tegelaste tagantjärele tarkus see lisa oli, aga ma ei tea, kas sellest piisas. Mina võtan vastu, mis pakutakse.

Vanemuises segeli samad puudused.

   Ma nimetan selle enda jaoks rütmiks. See pole etendustes paigas. Sageli tehakse liiga kiirelt, siis jälle liiga aeglaselt. Seda nii terviku kui ka ühe stseeni sees. Nüüd juba alguses. Saal läheb pimedaks. No andke aega. Las vaataja ootab, tõmbab hinge, läheb välja sellest päevarütmist. Paneb ennast valmis teatriime sünniks.

   Minu omas... tormati palju. Samas Jussile anti naise äraolekut ikka kohe korralikult mõista. Liiga pikalt. Noored jälle sada sees. Veiko eriti. Meenutas mulle Armastan... koera. Istusin esimeses reas ja vanemad prouad mu kõrval kartsid seda karjumist ja kartsid, et näitleja kukub lahtistel laudadel joostes. Tähelepanu läheb peamiselt kõrvale. Karjumine ei mõju jõu, vaid kisana. Kütsar kirikuõpetajana hää. Madisena justkui ebalev. Mul oli natuke kahju, et Madise vahva elutarkus ja lapsepõlvemälestused anti edasi ainult osaliselt.

   Kiita tahaks õudselt Maria Soometsa. Esimeses vaatuses oli ta kõige kindlam tegelane. Teine vaatus oli üldse ühtlasem. Sääl hää Juss ja tõeliselt hää ta enesepoomine. Mina nimetan neid kunstikohtadeks. Mida muidu selles etenduses oli ehk liiga vähe. Või kui oli, ei mõjunud. Seina mahavõtmine näiteks. Midagi mulle võõrast oli ka Karol Pearu rollis. Liiga mehehäälne. Kuidagi on ettekujutus temast, kui kõrgehäälsest tegelasest ja kavalamast.

 

 

20. märts 2015

Plekktrumm. Karusoo.

Ei käinud ise teda kuulamas. Liiga palju olin Eestist ära. Saade pani muidugi mõtlema. Just seoses selle Eestist ära olemisega ja ära minemisega.

Ma olen läbi sõitnud päris paljudest Euroopa riikidest. Võib olla sellepärast, et tegelen maalimisega, aga võib olla ka hoopis mingil muul põhjusel olen vaadanud silte majadel, tänavanurkadel, poodide reklaame, ajalehtede päiseid jne. Laias laastus jaguneb see sildimajandus kaheks. Meeldib (on ilus, mõjub esteetiliselt hästi) ja ei meeldi. Eesti sildimajandus mulle meeldib. Ma ei hakka siinkohal üles lugema riike, kus minu meelest sildid mõjuvad hästi ja kus halvasti, aga tahan öelda, et minu hämmelduseks on mulle meeldiva sildimajandusega riigid meist eemal. Otsese naabrina (kas ka suurima mõjutajana?), kes mulle sobib, nimetaks muidugi Soomet. Aga sõites siit autoga läände, siis ilmuvad mulle sobivad sildid välja alles Saksamaal, selle läänepoolses osas.

Mis võiks kogu selle jutu mõte olla? Kus on meie hingesugulased esteetikaväljal? Kuidas nii kaugel? Hea küll, Soome on tõesti siin. Miks ma tunnen end hästi Itaalias? Pean ikka silmas just seda põhjust, millest jutt. Kes ja kuidas on istutanud minusse (meisse?) selle esteetika? Kas sedakaudu välises sobivuses, ühiskeeles, on meis peidus sarnasused ja samasused ka muudes eluavaldustes?

Mulle tundub, et üldiselt tunneb eestlane end Euroopa läänepoolses osas hästi. Muidugi on igasuguseid olukordi. Aga see hää tunne ei ole mitte majandus, elujärg. See on ikkagi midagi sügavamat.  Religioon? Kindlasti ka seda. Kuigi katoliiklus on eestlasele pigem võõras. Ma ei pea siinkohal silmas mitte sisu, vaid praktikat.

Ma arvan, et eestlane saab hästi hakkama mitte niivõrd vingerdamise tulemusena, kuivõrd just kuuluvuse tõttu. Me hindame seda hääks, kuigi võime viriseda detailide üle. Usun, et siit tuleb ka meie kiire üleminek pärast N-liidu lagunemist. Siht oli nii selge. Ja see, mille poole igatsesime omane. Ilma pikemalt mõtlemata. Hoolimata 50 aastast.

Võibolla me pole majanduslikult võrdsed, aga me ei häbene ennast, oma kultuuri ja keelt. Meil pole selleks ka mingit põhjust. Isegi kui me millesegi ei usu, oleme me millegi usku. On midagi, mis on meisse sisse kasvanud, märkamatult, tahes-tahtmata. Ja meil ei ole selles põhjust kahelda. Me oleme teinud seda, mis on olnud meie kohus. Hoidnud alal seda, mida oleme pidanud hoidmise vääriliseks.

Me ei hulgu Lääne Euroopas. Me käime seal jalutamas. 

 

26. märts 2015. Comedy Estonia. Esimene eesti keeles.

Oli naljakas ja oli siiras. Kui asja esitati mõttega, et ka eesti keeles võib seda teha, siis sai see kinnitust. Kuigi minu meelest on siin natuke tegemist lahtisest uksest sissemurdmisega. On ikka tehtud varem ka. Eesti keeles. Ilmselt omapäraks on mittenäitlejate etteastumine. Paar korda mõtlesin, et puänteerimine ja kohati ka diktsioon jättis soovida. Muidu aga igati korralik tulemus. Ma ei tea, kas ilma ameeriklasest õhtujuhita oleks pilt teisem olnud. Oma lavalise siirusega trumpas ta ikka kõik üle.

 

28. märts 2015. Teater. Draama. Harakale haigus...

Ma ei tea, kui palju on neid hulle, kes sõidavad kell neli Tartust välja. Pargivad auto Solarise alla. Söövad seal midagi ja tormavad teatrisse. Ja siis pärast läbi vihma ja pimeduse, kell üks, uuesti Tartusse jõuavad. Lõpuks on see ka üsna kulukas. Eriti kui üksinda sõita...   Vähemalt tasus see vaev end ära. Mõneti kummaline on kiita etendust, mis rikub neid osiseid, mida mina teatris näha tahan. Aga ikka kiidan. Kui meenutan oma eelmist sissekannet, siis siit saab mitu paralleeli tõmmata. Jälle üks mono. Tehti ju nalja ka, kuigi asi oli ikkagi läbivalt tõsine. Niisiis. Alguses mõtlesin, et ma tahaks näha midagi muud, kui ettelugemist. Hästi loetud, aga ikkagi. Kuni Robert mu ära veenis. Saab küll mängida ka seda psühholoogiliselt. Ka Piret tegi väga hästi. Ikka ei meeldi mulle kino teatris. Viib näitleja – inimese kaugele. Lõhub teatriimet. Saan aru küll, et see oli teatritevaheline värk.

Just hiljuti kuulsin raadiost saadet, kus oli juttu E. Raua Naksitrallidest Aino Pervikuga. Olid nõus sellega, et kogu kambal oli psühhilisi probleeme. Nad olid algatuseks väga toredad. Ehk liiga väljavoolitud. Nüüd, kus teater nende väljavoolimisega juba niipalju kahju on kandnud, tuleb Draamal ilmselt kogu lugu ka ära lavastada....  See selleks. Lõpuks haaras mind see etendus ikkagi isiklikult. Ja kujutan ette, et suur osa saalist sai üht- või teistpidi siduda lugu oma eluga. Ilmselt saab veel enamgi, kui mõlemad lavastused ära vaatab. Usun, et Eesti on täis katkiseid inimesi. Ja juba mitu põlvkonda. Kui meil on olemas katkestuse kultuur, miks me siis arvame, et meil pole katkestuse põlvkondi, inimesi. Olen õppinud mööblirestaureerimist ja saanud aru, kuidas see käsitöölik-kunstiline valdkond on just täpselt üks katkestuse näidis. Teisisõnu katkine. Seda me oleme - katkised. Ilmselt suur osa inimesi ei satu depressiooni küüsi. Olenemata raskustest. Pole lihtsalt geneetiliselt ette nähtud. Mina olen katkine. Terve elu näidanud end tervena. Ja see on väga väsitav. Aga praegu sellest rohkem ei räägi. Etenduse enda kohta veel nii palju, et lugude sidumiseks tehtud vahepalad meenutasid natuke Eesti Laulu vaheklippe. Küll selle vahega, et lood ise haarasid siiski rohkem. Õnneks. Aga võibolla oli nalja vaja. Vahelduseks. Kuigi jah, kõik lood lõppesid ju enam-vähem hästi. Kõik võitlesid vapralt ja olid väga lootusrikkad.

Kui iganes keegi, kes loeb seda teksti, tunneb, et ka temal on depressiooniga midagi pistmist, siis soovitan vaadata internetist The Charles Linden Method lehekülge. Mind aitas. Uskumatu!

 

6. aprill 2015

Tagantjärele tarkus.

Teatritükke, mida nägin suuremalt jaolt ajavahemikus juuli 2013 kuni aprill 2015. Tuleb ausalt tunnistada, et neid on olnud päris palju. Täpset arvu ei tea. Tulevad meelde, mis tulevad. Natuke ehk aitab kaasa, kui püüan nad panna meeldivuse, elamuse sain, järjekorda. Loodan, et niiviisi on selles järjestuses enamgi subjektiivset objektiivsust, sest meeles võiks ju ikka olla parimad. (Muidugi ka halvimad või kus midagi väga häiris.)

Esmalt siis üks väike nimekiri. Kokku esialgu meeles 70 etendust. Ütleks nii, et esimesed 20 meeldisid väga. Ja viimased kümme olid ühte- või teistpidi problemaatilised. Vahepealsed on laias laastus võrdsed, ilma eelistusjärjeta. Nimekirja järel püüan etenduste kohta siis ka midagi lisada. See võtab aega ja lisan meenutusi tasapisi. Panen kommenteeritud etendusele tärni (*) juurde.

 

Bloody Mary. Von Krahl.*

Lummus. Piip ja Tuut.*

Madisoni maakonna sillad. Vanemuine

Kes kardab Virginia Woolfi? Tallinna Linnateater.

Tõde ja õigus. Teine osa. Tallinna Linnateater.

Aabitsa kukk. Draamateater.

Mõtteaines. Labürintteatriühendus G9

Imede aasta. R.A.A.A.M

La Dolce Vita. Vanemuine

Titanicu orkester. R.A.A.A.M

Hamlet. Kell Kümme.

Utoopia rannik. I.osa. Tallinna Linnateater.

Tühermaa. R.A.A.A.M

Masohhisti pihtimus. Vat Teater

Üks pealuu Connemaras. Rakvere Teater

Varesele valu. Draamateater.*

Amy seisukoht. Tallinna Linnateater.

Igatsus. Tallinna Linnateater.

Hea põhjatuule vastu. Vanemuine

Üksildane lääs. Vanemuine

Mõnikord on kõik nii selge. R.A.A.A.M*

Armastan! Armastan! Armastan! Vanemuine*

Kus sa oled Juhan Liiv.

Vaga vend Vahindra. R.A.A.A.M

Helisev muusika. Vanemuine.*

Kivid sinu taskutes. Tallinna Linnateater

Hecuba pärast. Tallinna Linnateater.

Marquis d´Artiste. Draamateater

Grönholmi meetod. Draamateater.

Seitsmeteistkümnenda nuku suvi. Rakvere teater.

Lambasööjad. Kalevipoja suveteater.

Pure mind. Kompanii NII

Pal-tänava poisid. Tallinna Linnateater.

Paanika. Vanemuine.

Neli aastaaega. Tallinna Linnateater.

Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma. R.A.A.A.M

Paplid tuules. Vanemuine.

Paanika. Vanemuine.

Fanny ja Alexander. Vanemuine.*

Meeste kodu. Ugala.

Utoopia rannik. III. Osa. Kaldale heidetud. Vanemuine.

Leping. Rakvere teater.

Suur maalritöö. Ugala

Hävituse ingel. Draamateater.

Elling. Vanemuine.

Musta pori näkku. Vanemuine.*

Deemonid. Vanemuine

Meie oma tõde, meie oma õigus. Vanemuine.*

Kui tuvid kadusid. Vanemuine.*

Mee hind. Ugala.

Mikiveri tagi.*

Fenomen. R.A.A.A.M

Siil udus. Tartu Uus Teater.

Utoopia rannik. II. Osa. Laevahukk. Eesti Draamateater.

Üle linna Vinski. Emajõe suveteater.

Pettson ja Findus. Vanemuine.

Liha luudel. Tartu Uus Teater.*

Zebra. Tartu Uus Teater.

Kunksmoor. Emajõe suveteater.

Comedy Estonia: Esimene eesti keeles. Zezeran Consulting OÜ*

Preili Julie. Kell kümme.

Woyzeck. Endla.

Detektiiv Lotte. Vanemuine.

1987. Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tartu Uus Teater.*

Maalermeister. Rakvere teater.

Estoplast. Vanemuine

Tappa laulurästas. Vanemuine.

Nukitsamees 2. Emajõe suveteater.

Islandi kell. Draamateater.

Minu järel seltsimees. Vanemuine.

 

10. aprill 2015

Fanny ja Alexander. Suur ettevõtmine. Mastaapne siiski mitte. Ehk oleks pidanud olema. Ikkagi perekonna saaga. Võibolla see saagalisus jäigi puudu. Omas peas mõtlen just, et saaga on kui suur ja võimas laine, mis sust üle uhub. Pigem hakiti etendus väikesteks tükkideks, mille sidusus polnud saaga vääriline. Mõtlen ka pealkirjale. Lapsed, kes seda kogesid, või hilisemad mälestused lapsepõlvest, nö. pildikesi koolipõlvest. Muidugi on Bergman võimas. Ja seda võimsust peab oskama serveerida. Vahest see pole niivõrd tegevuses, kui sõnades, mõtetes, soovides. Teises plaanis. Mulle vist meeldib enam, kui tegelase karakter tuleb välja tasapisi. Selline selge väljajoonistus on vahest liiga karikatuurne. Vahest oli seda liiga palju. Ühine laul lõpus? Hingeliigutust ei saanud. Liiga tihti läks mõte mujale. Aga hoolimata kriitikast panen selle etenduse ikkagi plusspoolele. Oli vaeva nähtud ja ära tehtud. Mulle meeldis väga lava sügavuse kasutamine. See on meeles.

 

10. aprill 2015

Tõnu Õnnepalu. Lõpetuse ingel.

Esimen hetk tundus mulle, et Õnnepalu polnud rahul oma juhitud draamafestivaliga Tartus. Et ta jäi põdema ja püüab seda tunnet lahti kirjutada ja ära seletada. Abiks Tolstoi. Muidugi nii lihtne see ei ole. Eelmiste raamatutega võrreldes vähem kombineeritud ja morbiidsem. Justkui lühem ja selgem. Endiselt keeran mitukümmend lehenurka kahekorra, viiteks olulistele kohtadele. Pärast hää lehitseda ja üle lugeda. Meelde ei jää mulle ju midagi. Millal on kunst loomulik, vaba, õige, aus, ma ei tea. Aga ilma selleta ei saa. Seda ma tean. Mul on tunne, et joomine on tegemata jäänud kunst. See inimese lõputu soov seletuse ja selguse järgi. Kunst ei ole vastus. Pigem nagu samm tundmatul teel, mille sihtmärk on tundmata, aga lõpmata tõmbav. Ja see nn. igapäev kunstitu või kunstita olemine on üks teine tee. Võibolla ebaloomulikkus ongi meie loomulikkus. Just kuskilt kuulsin, et kas me suudaks kujutada ette inimese elu ilma muusikata. Tunnistan, et mina ei suuda. Lihtsam oleks justkui ilma kunstita (maalideta) ette kujutada. Aga tõenäoliselt pole seegi võimalik. Ikka on inimesel oksaraag käes ja kivil istudes, äraoleva mõtliku ilmega kraabib ta midagi liivale. Isegi märkamata ja taipamata, miks ja kuidas. Me oleme hingega olevused. Hing kraabib. Huvitav, kas mõni sipelgas ka viskab vimka teisele sipelgale? Surm, kunst, usk, taevas, öö, üksindus, inimene, elu, olevik, tulevik, see kõik on kui üks tuline klaaskera  Õnnepalu käes, mida ta külma (mitte külmalt) rahuga pihust pihku veeretab. Tema raamatud on osale inimestest heas mõttes eneseabi õpikud. Pakuvad natuke rõõmu ja mõtlevad vabamaks mõtteid, millega ise oled jännis, alguses või poolel teel. Ta on paradokside looja ja lepitaja. Paradoksidest meie elu ju koosnebki. Mõtle, kui hää, kui keegi siis lepitab. See on nagu hinge haigele kohale pai tegemine. Siiski kaitseks paari sõnaga kaasaegset ja kogu XX sajandi kunsti. Sellised me lihtsalt oleme. Minule see segadus sobib. Kole on laiem pilt vast sellepärast, et (näiteks) maalivad paljud ja nagu alati, hää osakaal on väike. Tuleb lihtsalt üles leida.

 

10. aprill 2015

Lummus. Piip ja Tuut.

Mul on tükk aega juba sügelenud sees, et pole saanud aega kiita Lummust. Tõesti väga meeldis. Ausalt öeldes ei tea, miks. Lihtsus, lakoonilisus, stiilis - vähem on rohkem? Sisu? Nüüd, kus etenduse vaatamisest on juba mitmeid kuid möödas ja esimene emotsioon ja vaatamise värskus taandunud, ongi raske detailselt lahata. Samas ma seda ka ei armasta. Ei taha olla teatrikriitik. Blogi sai ju tehtud üksinduse sunnil... Tagasi etenduse juurde. Ilmselt puudutas mind ka teema. Isiklikult. Aga see pole kõige olulisem. Seda teemat käsitletakse palju. Iga päev, raadios. Siis ei haara. Järelikult ikkagi esitus. Võib kõlada koledana, aga kasutaksin siin latiseadmise näidet. Liiga sageli juhtub, et enda seatud latt maha aetakse või mis veel koledam, selle alt lihtsalt läbi joostakse. Siin etenduses tehti ilus ja elegantne flopikaar kõrgelt üle seatud lati. Mis ei tähenda, et seatud kõrgus oleks olnud madal. See tähendas teemast hääs mõttes üleolekut. Tehti elutargalt. Ei õpetatud. Ei karjutud ega tormatud. Kasutati oma minimalistlikku võtestikku maksimaalselt ära. Oli hää kerge hingata, kuigi õhk oli raske. Ma ei tea, kas seda etendust veel tehakse, aga siia lõppu lausa kibelen kirjutama – soovitan.

 

Bloody Mary. Vat Teater.

No on täna alles hoog sees... Mul on muidugi hää meel, et saan ka sellele etendusele kiitust jagada. Aga eelkõige Tiina Tauraitele. Tõeliselt võimsa ja mängulise osa eest. Vaatasin, et ta on saanud kaks korda kõrvalosa preemia teatriliidult. Seda osa pole ära märgitud. Kahjuks mina pole neid teisi rolle jälle näinud. Ma ütleks, et ta esitus oli omamoodi uskumatu. Kas see on ikka eest teater....? Viimaseni ja kartmatu. Muidugi oli tal hää toetav meeskond ja ka lavastaja ilmselt lasi möllata. Teda vaadates ikka unustasid, et oled teatris. Mis saab veel parem olla. Lugu ise ja see keskmine piin, et sa ei tea, kuhu tüüritakse ja kui võikaks läheb, tuletas tõesti viidatud filme-etendusi liigselt meelde. Aga seda võimsamalt tõuseb Tiina Tauraite esile. Kiitust kõigile!

 

11. aprill. 2015

Mikiveri tagi. Tartu uus teater.

Midagi pole teha. Peab kiirelt ära kirjutama. Muidu ei saa lugeda Sirbist Viljo Saldre artiklit. Tahan panna kirja oma mõtted. Mulle jäid kõige rohkem meelde kätekõverdused. Natuke kartsin ka, et äkki tuleb mingi terviserike. Teatud eas mehed tahavad end tõestada – kurat kunagi tegin, suudan nüüd ka. Olen ikka veel noor. Õnneks läks. Muidugi nii ma etenduse ajal ei mõelnud. Kätekõverdused olid päris, söök oli päris, banaan oli päris, õlu oli päris, suits muidugi ka. See Sauteri päris vist lubas tal end laval natuke kodusemalt tunda. Andis lavalist tegevust. Muidu oleks üks heietus olnud. Heietus heas mõttes. Lavakaga tundub on nii, et iga lend on erinev/eriline. Õnnelik ja õnnetu lend. Mõni lend on selline, kus ei tule vaimu peale. See Mikiveri kursus oli üks neist. Andekad või andetud, ei tea.  Otsitakse muu tegevus ja ollakse edukad pealegi. Aga midagi vist jääb ikka kripeldama. Midagi jäi ju ikka tõestamata. Kas me oleks suutnud, mis läks valesti? Muidugi on nüüd juba hilja. Enam uuesti ei alusta. Kurb mõneti. See oli ka etenduse alatoon minu jaoks. Kuigi elu läheb edasi. Siiski tundub mulle, et Sauteri ja Vihma ühine otsus oli, et Mikiver oleks pidanud, saanud, võinud....Aga ei, sest ta oli Mikiver. Ja nii ongi.

Lugesin Saldre ära. Lõpp ei olnud lummav. Muidu etenduse asjus nõus.

 

1987. Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tartu Uus Teater.

Näe, keerad Sirbil lehte ja jälle tuleb arvuti taha tulla. Kui keegi tähele paneb, siis on 1987 mul kümne viimase hulgas. Kokkuvõttes lihtsalt ei meeldinud. Läks igavaks ja lõpulaul tegi ka oma töö. Aga tuleb tõdeda, et huvitavaid asju oli ka. Kummalise tunde tekitas maskide mahavõtmine. Ja seda mitte etenduse süžeeliini pärast, vaid nende ootamatult noorte nägude pärast, mis paljastusid. Kehadena tajusin ma neid palju vanematena. Ja see oli hea. Ma mõtlen seda vanemana tajumist. See aitas neid kujusid lihtsamini vastu võtta. Uskuda ammuste, lapsepõlveaegsete tegelastena. Mida iganes nad seal siis toimetasid. Just, mida nad seal siis toimetasid? Kindlasti mõjus see hästi, et ei tehtud aega puust ja punaseks ette. Aga osa tegevust jäi piisavalt abstraktseks ja siis ujus mõte mujale. Niisama vaatamine nüüd nii põnev ka ei olnud. Ilmselt jäi kogu etendus suhteliselt ühetasandiliseks ja ka tegevus laval oli osast lõpuni üsna ühesugune. Muidugi mulle meeldis aastavahetuse vahetumatus. Meetilk tõrvapotis....

(Sirp)Peeter Piirile meeldis. Miks ka mitte. Kuigi ma ei tea, mis on see ideaalteater, ürgne teater, mida ta igatseb. Et võtta kõik ära? Siis pole ju isegi mitte raadio enam.  

 

Torn. Ene Mihkelson.

Raamatupoes luuleteoste leti ees sirvin sageli väljapandut. Ma ei ole spetsialist. Ma ei näe värsimõõtu. (Kuigi suurt seda ka näha poleks.) On igasugu asju. Kõiki ei jõua vaadatagi. Vaatan tuntumaid nimesid ja huvitavamaid kujundusi. Suuri ja pakse nii ei lehitse. Kui vaja, siis ostan ja loen kodus. Mihkelsoni teos ei tundunud paks. Lehitsesin. Ei valluta nii nobedalt, püstijalu. Vaatan eest ja tagant, natuke keskelt. Tundub põnev. Hammas ei hakka taha, aga tunnen, et tahaks, et hakkaks. Nüüd olen seda kodus lugenud ja on endiselt palju, millest ei saa jagu. Aga tühja sellest, paljust saan ka. Kuigi nii pole päris õige öelda. Aga kuidas siis öelda? Loen ja tunnen, et minust tõmmatakse välja midagi suuremat ja olulisemat, kui ma oleks ise arvanud seal üldse olevat. Ega vist praegu paremini seletada oskagi. Aga selline kogemus teeb tugevamaks ja inimesemaks. Kuna lugesin just Õnnepalu, siis tajun siin mingisugust sarnasust. Mõju on siiski isesegune. Võibolla luulel ongi teistsugune mõju. Kui tohib, siis ütleks, et hea luule on nagu saun. Õiendad ikkagi väljast (sõnad), aga pärast märkad, et ka seestpoolt oled ära tehtud. Luuletused on isiklikud ja üldised, samaaegselt minevikust, olevikust ja ka tulevikust. Tartust, muude seas. Aga enim siinsest ellujäämisest. Moraalselt, aga moraalita.

 

12.aprill 2015

Armastan! Armastan! Armastan! Vanemuine.

Laias laastus väga hea. Teine temperament. Pole eesti lavastaja. Kohe näha. Pole eesti lugu. Kohe näha. Sai naerda, sai nutta (kui väga tahta). Noored näitlejad olid väga jõulised ja kohati liiga agresiivsed. See pole veel temperament. Teha ja näidata suur soov sees. Tolmune esivanem hää tasakaalustaja. Armastuse põhisõnum tuli läbi. Kui ütleme, et armastust pole olemas, siis see on õige. Ja ei ole ka. Armastus tekib, nagu kunst. See on andekspalumine pärast sigadust ja see on andeksandmine sigatsejale.  See ei ole armumine. See on soov edasi elada, mitte alla anda, see on soov edasi elada aidata ja mitte allutada. Seda võib uskuda. Seda uskusid ka noored näitlejad. Rasked rollid, kus tuleb end kõrvalt kirjeldada ja siis seda füüsiliselt mängida. Võib minna korduseks. Ei läinud. Millegipärast oli hääs mõttes lasteetenduse tunne. Lava ilus. Ka mitte eestipärane. Noored, hingake paar korda lausete vahel.  

 

17.aprill. 2015

Liha luudel.

Mulle väga meeldis „Bloody Mary“, mulle meeldis „Mõnikord on kõik nii selge“, vähem meeldis mulle „Liha luudel“. Ma justkui ei arvanud ära, millega selles etenduses tegeletakse. Üldiselt ma ei loe ette ja jälgin etendusi puhuta lehena. Mis tähendab seda, et kui nn autorilavastuse lähtekoht ja sisutugi on väga isiklikud või lähima sõpruskonna siseringi päritoluga, siis võin nii mõnestki asjast ilma jääda. Etenduse kavaleht on liiga pika jutuga, et seda kohe ära lugeda ja hiljemgi lugedes pole seosed nii otsesed. Midagi etenduse käigus ikka selgub ja millestki haarad kinni. Oli hulk paralleele etendusega „Mõnikord..“ Oli ka uut. Panin tähele, et kannatan ära kõik segase ja naudin elavaid, vahvaid kohti, aga ei istu mulle selge ja kindel. See tundub alati juba teada olevant. Ja sellega ei pruugi ka üldse nõustuda. Seega kogu see tõsikindel otseütlemine võiks asenduda millegi muuga. Või ära jääda. Võibolla pole see üldse asjakohane, aga kursusekaasluse alusel loodul on alati koolimaik man. Etüüdilisus. Küllap koolis sai neid tehtud.

 

Mõnikord on kõik nii selge.

Siit kohe hea jätkata. Ilmselt esimene Moppeli tükk, mida nägi. Kihvt alguse pööre. Mingi klassikalise lavaloo pealt etüüdideks ja lookesteks. Hää oli köök koos tulnukatega ja piimapakilugu. Natuke vähemmõjus mediteerimine. Läks liiga moraliseerivaks. Kokkuvõttes tulin ära elamusega. Oli ka mõndagi mõtelda.

 

10. august 2015.

Piip ja Tuut. Elu õied. Tartu Hansahoovis.

Tõesti tõesti. Käisingi Hansahoovis. Nad on ikkagi mõnusasti elukutselised. Hää kindel kaeda. Pole neid palju näinud, aga kogu aeg on tunne, et nad on rohkemaks suutelised. Hoiavad siiski end lati kohal ja see latt pole liiga kõrgel. Kindel kolmas koht. Kulla pääle ei lähe. Rahvas on õnnelik ka selle üle. Antud juhul muidugi oleks võinud lapsed ka koju jätta. Segadus läks natuke suureks. Kellele siis etendus mõeldud oli? Igal juhul mitte nelja-aastastele. Neid oli seal aga küllaga. Samas ei saa ju emad ja isad tulla nii lihtsalt, kui lapsi kaasa võtta ei saa..... Etendus ise loogiline ja maine-maalähedane. Tänu "Lummusele" on neil minu silmis endiselt kõvasti usalduskrediiti.

 

Pingviin ja raisakass. Paar päeva tagasi. Siin teine lugu. Hoolimata kõigest on Jani latt mu meelest kõrgel. Miks? Ma ei tea. Praegu tuleb pähe, et see on see naljamehe latt. Hetketi tundus, et Muti tekst lubas üht teist võistlust. Ei pidanud koomiline olema. Kas koomika on kergem, kätte õpitud, kõik ootavad probleem? Paar inimest meie taga väitsid pärast esimese vaatuse lõppu, et nad ikkagi ei saa aru, mis see on. Ootasime ikka rohkem nalja... Ja tagasi teisele vaatusele nad ei tulnudki. 

Mina tulin ja lõpuks ikkagi ei pettunud. Sääl oli üks tegelane, Riho vist, kes kõrtsis oma andekust maha jõi. Läbinisti tõsine lugu. Tõsine!  18 eri kuju, keda mängida, pole ju lihtne. Oli paremaid ja mitte nii paremaid. Jõudu Jan! 

 

Libahunt. R.A.A.A.M. Kui juba arvuti ees olen, siis pean oma lemmiku ära mainima. Siiani nähtutest sel suvel. Oli teatrielamus. Jah, Jaak Allik võrdles seda Jaan Toominga lavastustega ja usun, et igati õigustatult. Küllap oli isegi õigustatud Toominga eelistamine. Ja ma ei arva, et see oli vaid Alliku omaaegne "teatrisüütus", mis teda pani Jaani asju rohkem hindama. Kuigi olen näinud Toominga asju vaid telekast, siis need tunduvad kõvemad. Aga see ei kahanda sugugi Libahundi väärtust. Lugu ise on üsna selge ja seetõttu jäi palju aega "teatrikunsti" vaatamiseks.

Kõik need kivid ja rist ja tants ja läbi seina hüppamine ja sõnatud lisapalad olid omal kohal. Väga sageli tulen ma teatrist ära tundega, et miks ei kasutata ikkagi teatri võimalusi teatris. Miks läheb aur ära sõnumi selgesõnaliseks väljakarjumiseks või vastupidi, valguse ja heliefektidega hämustatud sogale. Tasakaalu leidmine on raske. Kiire aeglane, hele tume, vaikne lärmakas. Usk hää etenduse võimalusse peab olema lavastajas olemas. Küll siis tuleb ka. Libahundi tegelaskujusid eraldi ei käsitle. Kõik mahuvad kiituse sisse. Vaid sulane karjus, nii, et midagi õieti aru ei saanud. Mul on ikka tunne, et kunst sünnib vaataja see. See on vaja seal äratada. Kunsti ei saa nö. laval teha. Libahunt oli minu jaoks see ärataja. Olen väga tänulik!

 

04.10.15.

Jaak Prinst. Kodumaa karjed. NO99

Kogu läbivaadatud tekstihunnik on aukartustäratav. Selle tervikuks tegemine samuti. Terviku esitamine nii, et sellest kollaazist läbi ei kuku, kiiduväärt. Suurelt jaolt minu mäletamise ja kaasa- ning läbielamise aegkonda jäävad lausekatked, loosungid, intervjuud, sõnavõtud. Omal ajal pisarateni liigutanud ja hinge kinni pidades kuulatud. Laval muidugi enam nii ei mõju. Pole see ka esitajate eesmärk. Tundus mulle kaleidoskoobina, mis mõeldud meeldetuletuseks vähem, kui sotsiaalkriitikana. Sellises reas ja nii esitatuna jääb meie tegudest ja sellega kaasnenud väljaütlemistest omamoodi jabur mulje. Üks paras möödarääkimine. Seda eriti eestlaste ja venekeelsete eestlaste (kasutaks hel meelel seda väljendit) omavahelises suhtluses. Vähemalt meedia kaudu toimuvas. Tahaks öelda, nagu poliitikud, et see lause on kontekstist välja rebitud. Nii hull see nüüd ka ei olnud.... Aga tore oli korra nii istuda ja lasta ajal kiirkorras voolata. Vähemalt Salumäele sai jälle mõnuga kaasa elatud. 

 

Kratt. Marina Kesler. Estonia.

Very primitive. Oli juhuslikult kuuldud lausekatke. Võttis kahjuks kogu lavastuse kokku. Moraliseeriv ja ettenäitav. Seetõttu igav. Suur töö ära tehtud. Vaatajat tuleb ikka ka natuke usaldada. Kui on kehva asi, siis et tahagi rohkem kirjutada. Leian, et Heinasto Postimehes oli ikka ülileebe ja "poliitiliselt" korrektne. Mul on raske uskuda, et etendus võiks ajaga paremaks minna. Põhi on juba väär. Kahju.

 

Protsess. Ain Saviauk. Tartu Ülikooli muuseum ja Vilde teater.

Nii tugeva teksti võlusid on raske peita. Samas pole neid ka kerge esile tuua. Seekord saadi siiski hakkama. Ei julge seda etendust läbi võtta elukutselistega samas reas. Siiski ei mõjunud ta enamasti mitte rahvateatrina. Vaid kohati. Kiidan Tiit Altet.

 

Kolm õde. Andres Noormets. Rakvere teater

Unistaja on inimtüüp. Või teistpidi - unistamine on inimesele iseloomulik "tegevus". Seega lähen kaasa. Kas ja kuipalju on imnimeste unistamises sarnast ja kuipalju erinevat, ma ei oska öelda. Ikka on nii, et inimene mõtleb ja Jumal juhib. Saatuse vastu ei saa. Ometi tundub mulle, et venelase jaoks on saatusele alistumine teistsugune, kui eestlastel. Või on suurahvastel tunne, et nemad kujundavad ajalugu, meie mitte. Seega on nad justkui enam oma saatuse loojad. Meil pole siin kunagi antud aega oma saatust proovile panna meie enda tahtmist mööda. Ikka käänatakse tee kõveraks enne kui oleme teele asuda saanuki. See vahepalaks. 

Hää tekst on alatu tuluks. Kui kuskilt igav tundub paned silmad kinni ja kuulad või mõtled selle üle, mis äsja laval öeldi. Kolmes ões igav ei hakanud. Tundub, et Noormets on loonud oma lavakeele ja valdab seda hästi. Ta teab, millist teatrit ta teeb. Kuidas kasutab ruumi ja valgust. Ja hästi kasutab. Sageli on teatris tunne, et lavastaja unustab pooled teatri võimalused ära. Keskendub konseptsioonile ja muretseb, et sõnum kohale jõuaks. Ta jõuab kui sõnum olemas on. Ülejäänud on tehnika küsimus. Need kaks asja loovad võimaluse hää lavastuse sünniks. Jõudu edasiseks. Draamafestivali ajal ei õnnestunud mul kahjuks kava saada. See oli häiriv. Keegi on selle mulle nüüd võlgu...

 

Keskmängustrateegia. Pedajas. Eesti Draamateater.

Võrreldes nii mitmegi teise Draamateatri etendusega, oli igati hää asi. Kõiv nagunii. Siiski veidi staatiline ja kohati veniv. Lusti peaks selles teatris rohkem olema. Ka siin jäi mul kava saamata. Kas festivali organiseerimatus?

 

Aiamajas. Pedajas. Eesti Draamateater. VT. eelmine kirjeldus. Oleks lihtne ütelda. Miks elu sisse ei tule, mina ei tea. Tempo, lust, emotsioonid, usk.... auuu, kus te olete?

 

Hendrik Kaljujärv. Rising matter.

Kannatuste rada. Liiga lärmakas. Minu jaoks mõtet ja atmosfääri ei tekkinud.

 

11.02.16. Masohhisti pihtimus.

Vaatasin juba teist korda. Seda küll rohkem juhuse tahtel, aga ei kahetse sugugi. Selline pikk meeste anekdoot. Ikka ajas naerma ja ikka on ETamm hea. Miks ma arvan, et meeste lugu? Pole pere nalju. Naist-abikaasat, ega lapsi mängus. Andke mulle see seksistlik avaldus andeks... Samas kui mõtlen mõne viimasel ajal nähtud komöödia peale, siis meenuvad Kaheksajalg (perenaljad) ja mõned noortekad nagu Moraal, Armastus ei hüüa tulles,Lantimiskunstnikud ja igas neist on oma uba ja nali olemas, aga MP on teravam ja jõulisem. Ikkagi meestekas?

Päevakajalisus muidugi mängib etenduse kahjuks, aga sinna ei saa me vist midagi teha. Lugu vajab rääkimist. 

 

Kuna kirjutan harva ja praegu hoog see, siis mõni sõna paarist viimasel ajal nähtud tükist.

 

Põhjas. Rakvere. 

Olen vaadanud ära terve rea tolle teatri etendusi ja Põhjas ei kuulu mu lemmikute hulka. Kahjuks. Jäi mulje, et võimalused olid õhus. Miskipärast jäid nad aga kasutamata. Kunstilised kujundid ja osatäitjad ei moodustanud tervikut. Ja see häiris.Ka sisuline sõnum ei köitnud. Ma ei tea, kas see on Gorki süü..?

 

Väike Pii ja kiigelaud.

Lastekad on isesorti vaatamine. Vaatad lapsi ja lavastust korraga. Kuna lapsed olid vait ega nihelenud, siis eeldan, et oli hea lastekas. Isegi olin rahul. Leppisin hästi ekraaniga ja sellel kujutatuga. Hetketi kadus mul küll järg (ei saanud kohe aru, miks Pii kuule lendas? Alles hiljem seletati see mulle etenduses ära), aga see ei paistnud lapsi häirivat. Küllaps siis oli õigustatud. Kostüümid olid toredad. Tibu ja Toonerug või mis ta oli....

 

Testamenditäitjad. Kuressaare.

Väga hea! Mingi hetk tahtsin küll mitte uskuda seda tegelaste püüdu asi ise lahendada, aga veendi mind ümber.  Ületati see kitsaskoht. Asi läks jälle käima ja kuni lõpuni välja.

Noormets jääb muidugi silma etenduse käimashoidjana.

 

Lantimiskunstnikud. Linnateater.

Pole paha. Jälle ei seosta end eagrupiga, aga naerad kaasa. Vähemalt kohati. Siiski ei istu mulle, kui näitlejad ise ei saa naeru tagasi hoida.....

 

 Maalermeister. Rakvere.

Selline pooltoobine lugu. No mis sa teed....

 

14.02.16

Mulle meeldib elu peegeldus rohkem kui elu ise. Tundub, et üha enam. Elu on lame ja argipäevane. Parim, mis siit saab on unistused une-eelses seisundis. Üleüldse on võim ja võimalused palju suuremad silmad kinni seisundis. Ja mul on täitsa ükstakõik, kas seda nimetada depressiooniks, arguseks, saamatuseks, võõrandumiseks, unistamiseks või millekski hoopis muuks. Kes ütles, et inimese normaalne seisund on õnne või rahu või heaolu seisund? Ehk igatsen taga midagi, mida polegi? Kui palju on Eestis inimesi, kes tunnevad, et nad pole saavutanud seda, mida tahtsid või ehk ikka veel tahavad? Jah, just Eestis. Piiran end nii. Pahurus tuleb peale lugedes kellegi eduka inimese intervjuud. Enamasti tekib mingi tõrksuse tunne. Vaidlemise himu. Aga vaielda ei suuda, sest teadmisi on vähe. Argumenteerida ei suuda enesegi jaoks. Ja see ajab harja püsti. Mis ta möliseb.... ongi kogu lugu. Neelan oma kibestumise alla ja unistan edasi. Millal tõuseb Must Jumal minu ees suure seinana püsti ja see kohtumine tõelisusega tekitab "pärisolemise" tunde? Mina ei usu eestluse eripärasse. Kindlasti leiab midagi, aga see on niivõrd marginaalne. Kes on välja mõelnud, et lääneeurooplane on kaotanud sideme maa ja metsaga, et ta enam midagi aru ei saa, et ta on üks pealiskaudne ja võõrandunud tegelane? Kuidas meie siis erineme? Minu meelest on keskmine lääneeurooplane kena, arukas, piisavalt ratsionaalne, hingeline ja selgete väärtushinnangutega. Nad ei põe alaväärsuskompleksi. Nad elavad oma elu. Nad ei ole valelikud. On pigem avatud ja heatujulised. Nad hoolitsevad oma tervise eest ja elavadki kaua. On vajalikul määral lapsemeelsed ja vastutulelikud. Kui meie leiame, et oleme neist erinevad, siis pigem negatiivses suunas. Ja seal ei aita kuidagi kaasa see, kui me end tihedalt metsa, paiksuse, kohavaimude ja muu taha varjame. Lääne-Euroopa on täis paikseid külainimesi, kel kohavaimule lisaks ka korralikud kirikuraamatud ja ajalooteadmine. Püsivust ja paiksust küllaga. 

 Tundub, et kaldusin teemest natuke kõrvale. Või mis see teema oligi. Jah, rahulolematus. Rahulolematus argipäevaga. Kindlasti ütleb nüüd mõni mõistlik inimene, et mis sa siin siputad. Maailm on selline, nagu sina teda näed. Ja tal on muidugi õigus. Ma ei soovigi maailma parandada. Pole kunagi soovinud. Ikka ja alati vaid iseennast. Aga ehk aitab selleks korraks. 

 

Arkaadia. Vanemuine.

Parem, kui elu ise.

 Hurraa!!! 3X. Küll oli mõnus. Jah, just mõnus. Igatepidi. Käisin koos Ennuga. Tema espetsialistina kiitis valgust. Usun minagi, et see oli hea. Aga ainult koos kõige muuga. Mulle meeldis kogu kujundus. Lihtne ja suursugune ühelisi. Need raamaturiiulid, mis kõrguses kaovad aegade uttu...Ja see naljakas püüe selles aegade udus sobrada. Saada kätte tõde nii kadunud aegade kui ka iseenese kohta. Või siis ka mitte... Suurepärast teksti iseloomustab mitu asjaolu. Ta on vaimukas iseenesest, ta on usutav ja loogiline, ta on piisavalt abstraktne ja ajatu, ta on lavapärane ja ettekantav jne. Kujutan ette, et need omadused lasevad ka näitleja laval vabaks ja loomulikuks. Lavastaja olemasolu ei saa muidugi alahinnata. Sellise pika tekstirohke tüki õiges tempos ja tonaalsuses hoidmine on kõva dirigenditöö. Usk teatri võlusse hakkab taastuma.

 

Eriti, kui paar viimast vaatamist niipalju ei haaranud. Nagu näiteks

 

Üritus. Vanemuine.

Läks venima. Tempo jukerdas ja minu mõte uitas korduvalt mujale. Eksperimendi tunne jäi. Nendega on aga alati selline kahtlane lugu. Kui tuleb välja, siis võib imesid sündida ja kui ei tule, siis paneb natuka õlgu kehitama. Innustaks siiski Uku Uusbergi jätkama oma otsingiud. 

 

Estonian hikikomori. Vat

 Saal täis 15-17 aastaseid. Sihtgupp? Ometi tundus mulle, et neid alahinnati. Jänes oli suurepärane võimalus. Ehk oleks pidanud loo kuidagi hulluks ajama. Veel paar vinti peale keerama. Noored võtaksid selle kindlasti vastu. Praegu natuke selline moraalimaiguline. Kuigi otse ju ei õpetatud, aga ikkagi näidati liiga ette.

 

Baskin. Uus teater.

Tean Baskinit lapsepõlvest saati. Pärast etendust mõtlesin, et mida ma õigupoolest lootsin. Jah, olin kuulnud, et naerda saab ja sai ka. Aga ikkagi? Aplausi ajal mõtlesin, et plaksutan Baskinile. Avaldan talle tunnustust ja meenutan kui mitte armastusega, siis vähemalt siira austusega. Ja sellepärast plaksutan ka. See, mis toimus laval oli ilmselt kõik õige. Ma ainult ei oodanud seda. Palju oli vanemaid inimesi. Austusest ja igatsusest. 

 

28.02.16

Must Kast Õhupallid.

Laps ütleb mul, et oli veits igav, kuna oli kohti, millest ta ei saanud hästi aru. 

Olen temaga nõus, et oli kohti etenduses, kus liiga palju tihedaid väikseid liigutusi. Nägin laste tähelepanu hajumist. Suuremad ja väljapeetumad liigutused ja hääled. Nn joonte selgus. Seda oleks enam igatsenud. Palju lahedaid ja leidlike mõtteid siiski. Saan aru, et noortel ongi end raske tagasi hoida. Aga kui seda suuta, siis jääb veel natuke energiat varuks ja seda saab kasutada rõhukohtadel. Ühesõnaga kompositsioon. 

Tulime saalist välja ja etendusel tehtud helitaust oli kõrva teritanud nii, te õues linnud etenduse kohe üle võtsid. See oli tore. Jõudu!

 

02.03.16

Mati Raal

"Mõisate kadunud hiilgus"

On kaks asja, mis mind (teadmata põhjustel) alati väga liigutavad. Vana Tartu ja mõisad. Sedapuhku siis mõisad. Raali raamat ajab mind hulluks. Mitte et see oleks nii hea või nii halb. See on puhtalt isiklik küsimus. Või siiski mitte? Et puudutab kedagi veel?

Ma ei saa aru, mis minuga toimub neid tekste lugedes ja pilte vaadates. Skisofreeniline tunne. Must ja valge, hea ja halb, uus ja vana, võõras ja oma, minevik ja tulevik. See kõik on korraga seljas. Esmalt valu, pitsitav ja näriv. Meie kuulus katkestuste kultuur ei ole minuni toonud mõisapõlgust. See on läinud kaduma enne minuni jõudmist. Ta ei puuduta mind. Ma ei taju seda tõenäolist julmust, ülekohut, orjust, mis kõikide nende mõisate „taga“ on. Või ehk natuke, pingutades.  Igal juhul pole see esimene asi, mida neid interjööre vahtides tajun.

Kahju, kahju on ilust, mitte ajaloost. Kui ka ilu on edevus, siis olgu. Mina näen ilus igatsust, igavest, kui soovite ja see on midagi, mille nimel tasub elada. See on see, mis teeb meid „suuremaks“.  Ja kõige selle kadumine ja hävimine on kurb.

Kas Eestis praegugi asub nii palju väärtuslikku, kui sel ajal? Kunstilises, ajaloolises, stiililises mõttes? Eks mul ole mööblirestauraatorina mööblisse  muidugi isevärki suhe. Isiklikum, intiimsem ehk teadlikum.  Aga see oli käsitöö, meisterlik ja hingeline, ajuti allkirjastatud.

Liiga palju seda matsidele ei jäetud. Suur osa viidi ära, suur osa hävis ja väike osa liigub siiani ringi, kaunis kodutult. Satub kuhugi, kus ta pole enam see. Ka minu kodus on selliseid eksijaid. Ma ei tea kust. Nad ei kõnele enam nii, nagu omal ajal. On iluesemed ja kasutatavadki. Kuid neil on öelda rohkem, kui nad saavad. Aga ma ei oska nende keelt. Tajun neid reliktina möödunud ajast. Ja ma ei tea, kas ma neid väärin. Nad on kellegi teise omad.

Kas ühe  ajastu hävitamine ja kadumine on olnud täielik. Või siiski mitte? Midagi on meis kõigis neist aegadest ja hoonetest peidus. Ajaloolased kraabivad välja kihte, mis seda ka faktiliselt tõestavad.

Aga ikkagi. Nii palju on nähtud vaeva ja nii vähe on kõigest sellest järel. Inimeste elud ja saatused, parimad plaanid, hingega seatud.

 

Juss Piho. Koloreeritud üksildus. Vaal galeriis

Natuke piinilik on rääkida piltidest, mida olen näinud vaid arvuti vahendusel.  Aga tahan. Sest meeldivad. Hea on vaadata. Võib vaadata ka ilma filosoofiata. Kuigi seal on sedagi. Nagu kõike muudki.  Hea on vaadata värvi, selgust ja  meisterlikkust. Kunagi ei ole seda maali alal liiga palju. Ja see saabub ikkagi aja jooksul, pika töö tulemusena, inimeseks kasvades. Vahest tundub, et ainult tugevamad tulevad läbi. Seega kõva töö! Vägev ja ilus.

 

Klassikokkutulek.

Vaatasin nädal tagasi. Miskil moel hakkab juba tuhmuma. Minule ütlemised meelde ei jäänud. Ilmselt vaataks korra veel. Aga mitte kohe. Nii hea ei olnud.  Ago meeldis ja Malmsten vedas raske rolli hästi välja. Tempo oli oodatust pisut aeglasem.  See sobis. Samas see puhas

naistevärk paneb natuke õlgu kehitama. Oleksin soovinud  rohkem endast teada saada,  näha

seal enda mõtete peegeldust.  

 

Plekktrumm. Tõnu Kaljuste.

 Vaatasin järele Plekktrummi Tõnuga ja süda läks rõõmsaks. Tema rääkis nagu inimene, minule arusaadavas keeles ja mind puudutavaid mõtteid. Rosinaks muidugi erialased vahepalad. Poliitikuid kuulates jääd ühel hetkel mõtlema, et kuidas on võimalik, et midagi ei haaku ja millest ja kuidas nad räägivad. Omamoodi platnoide keel, mis kõrvaltvaatajatele tundub kui kodeeritud sõnamulin. Millegipärast see nii on. Ehk on Tõnu jutt selline kunstiinimese jutt ja seepärast mulle sümpaatne ja mõistetav. Aga tühja sellest. Kes ütleb, et kunstiinimene polegi see parim, mis inimene saab olla. Ja see ei tähenda, et matemaatik endas seda kunstiinimest ei oma. Omab küll. Lihtsus kõige paremas mõttes. Ja see ei ole lihtne. See on pigem läbitunnetatud ja ka läbimõeldud elu. Ja valatud ilusasse sõnastusse. Ma et taha Tõnu kiita. Ma pigem ütleksin, et seda, mis tema läbi ilmnes on lihtsalt väga vaja. Tore meedium.

 

09.03.16

Johanna Kalm „Débutante“ ja Sylvia Köster „Star“.  Gen. Klubis

Johanna Kalm.

Kuidas end esitleda? Inimese ja kunstnikuna. Kas nad peavad erinema või pigem olema seesama?

Kunst kui toode? Mina lisaks - inimene kui toode?

Kõik need küsimused on tõsiseltvõetavad ja loojana ikka ja jälle päevakorral. Vastamiseks kisu end või tükkideks, või siis vähemalt paljaks. Siis ei ole sul enam kuhugi taganeda, ega ka peitu pugeda. Kõik on näha. Vahest on selline esitusviis tähtsam kunstnikule endale kui publikule. Omamoodi hull julgustükk. Või siis „tänapäeval“ enam mitte?

Aga vastused said antud ja täiesti tõsiseltvõetaval moel. Loodetavasti ka Johannale endale. Minu mõte liikus etenduse ajal  rohkem minu enda kui etendaja ümber ja mulle tundub, et see pole kunstis sugugi paha variant. Igatahes mõtlesin oma sisepingetest ja sellest, et kuidas tunda ennast hästi=vabalt . Kuidas leppida iseendaga. Millegipärast meenusid ka Renate Keerdi toredad lavastused, mida ma siin kirjutades olen võtnud kokku sõnaga „demokraatlik“. Lahtiseletatult – olla selline nagu sa oled ja saada aktsepteeritud (ka iseenda poolt). 

Sürri ja absurdi võtmes saab seda kõike väga hästi teha.

Syvia Köster.

Eelnevale järgnedes mõjus vähem. Suits ja valgus? Tantsu osa OK. Lava kohal ronimine parim osa. Tervik läks siiski lagunema. Sisu kohe algusest liiga selge ja võiks öelda üheülbaline. Gramm sürri ei päästnud. Lõpp?

 

 

Aleksandr Ostrovski. Kaasavaratu. Rakvere Teater.

 

Film „Julm romanss“ oli julm. Selgelt ja hingepõhja puudutavalt. Kogu lugu käis algusest lõpuni sellel joonel.  Rakvere etenduses oli mitu joont ja kahjuks tervikuks nad ei saanud.  Komöödia liikus farsini, aga tragöödia jäi draamaks. Oli ilusaid osatäitmisi, aga need jäid üksikuks.  Ma olen nii varemgi kirjutanud ja alati jätnud selle ütluse lahti seletamata. Ka iseenda jaoks.  Lavakaunitar muutub tõeliselt kauniks ikkagi lavapartnerite toel. Nende kire  ja õhkamiste sügavus toob selle esile, mitte näitlejanna enda  püüe „olla eriti kaunis“.  Vaataja ei armu tagareast vaevalt nähtavasse näitlejannase niisama. Tema võtab üle partneri väljakuulutatud „moe“. Ja mood on üle mõistuse. Sinnapoole on vaja etenduses minna. See ei tähenda muidugi „ mõistuse kaotamist“ laval. Aga vaatajaga võiks see juhtuda.

Hää teksti komponeerimine oma rõhutuste, kiiremate ja aeglasemate kohtadega on suur töö. Lavastaja peab olema väga selge pilguga. Muidu jääb vaatajal üle nautida head teksti, aga teatrielamus jääb siiski saamata.

 

 

Anu Realo. Kes on õige eestlane. Postimees 02.04.2016.

 

Anu Realo jõuab oma artikli lõpus mitte üksnes õigele, vaid ka ainuvõimalikule lahendusele. Mõneti küll sarnaneb õige eestlase otsimine õige hetke otsimisega. Kus lõppeb või algab hetk? Kui pikk ta on, mida sisaldab?

Oma tõde on igal inimesel. Ja mis veel hullem, nad kõik on võrdselt tõesed. Nõnda on ikka ja alati mitu tõde.

Mulle meeldiks eestlaseks määratlemisel aluseks võtta kodakondsus. See on küll vaid poliitiline määratlus, mitte sisemine, aga minu jaoks õige ja avatud. Kes ja kuidas ennast kodus määratleb, millisele üritusele õhtul läheb, see on juba isiklik asi. Aga üks mure oleks inimesel siiski lahendatud. Ja ka teistel.

Tean küll, et ühiselu piiride paikapanek võib olla keeruline eri tõdede kammitsais, kuid nad on ju alati paigas just nii nagu nad on. Ja omamoodi on nad alati paigas. Nii on ka alati olemas eestlane. Ja selles avatuses nii reisimise, elamiskoha valimise, kui ka infotulva mõttes, ka väga palju erisisulisi eestlasi.

Pikalt eemal elanute meelsused teisnevad. Nendest saavad viirusekandjad. Viimane ei kõla küll väga positiivselt, kuid eesti keeles millestki nakatumine võib omada ka positiivsed tähendust. Sarnase viiruse kandjad tunnevad üksteist ära.

Anu R ütleb, et oled eestlane, kui end sellena määratled. Aga katsu sa end mitte sellena määratleda.  See sind just määratlebki. Mille pärast muretsen ja rõõmustan? Mis puudutab mind kõige sügavamalt? Ikka Eestiga seostuv, siis Euroopaga. See ma siis olen. Je suis...  sobib siia ka. Mõjub tihti  deklaratiivselt, aga pärast Brüsseli plahvatusi tundsin esimest korda , et ütleks just - Je suis Bruxelles. Ma olen nende poolel. Esimest korda üheksa  aasta jooksul ilmnes hingeline side. Ja tehke nüüd minu, viirusekandjast eestlasega mis ise tahate.

Euroopa Liit tundub meile sarnasuse pealesurujana, kuid salaja teeb meiega hoopis teist tööd. Nimelt õpime erinevusi tundma ja nendega arvestama.

Viimaks peaks moodustama kirjanikest ja lugejatest koosneva „Tammsaare sõdalased“. Käivad tänaval grupis ringi ja kes Anton Hansenit ei tea, kohe nina veriseks ja siis mitu päeva sundlugemist.

Juba mõnda aega käib peas ringi mõte, et peaks hakkama tähistama Avatuse ja Rõõmu Päeva.  Ei pea isegi ära ootama Eesti 100 juubeliaastat.  Ehk sobiks mõni kena kevadine või  varasügisene päev. Kõik võivad lipuvardasse tõmmata mida ise tahavad ja ei pea üldse, kui ei taha. Muretseda sel päeval ei tohi. Võib hoopis minna õue ja teha koos naabritega pannkooke. Eriilmelisi.